Soome õigeusu kirik
Kirikul on kolm piiskopkonda, suuruse järjekorras Helsingi, Kuopio ja Karjala ning Oulu piiskopkond. Kogu kirikut ja samas Helsingi piiskopkonda juhib Helsingi ja kogu Soome peapiiskop Leo, kelle iste asub Helsingis. Helsingi piiskopkonnas on ka abipiiskop, Hamina piiskop Sergei. Kuopio ja Karjala piiskopkonda juhib metropoliit Arseni, Oulu piiskopkonda metropoliit Elia.
Kogudusi on kokku kümme ja neist igaühes tegutseb mitmeid pühakodade ümber koondunud aktiivseid kogukondi. Õigeusu pühakodasid on Soomes u. 150.
Igal kogudus katab päris ulatuslikku piirkonda. Liikmete arvult on kõige suurem Helsingi kogudus, kuhu kuulub enam kui kolmandik kogu kiriku liikmeskonnast. Kirikuliikmete kodukoguduse määrab ära see, millises linnas või vallas keegi elab.
Soomes tegutseb ka kaks õigeusu kloostrit. Mõlemad asuvad Heinavee vallas. Lintula püha Kolmainu kloostris ja Valamo Issandamuutmise kloostris peavad vaimulikku võitlust kokku ligi kakskümmend munka, nunna ja kuuletujat.
Kontaktandmed
Liisankatu 29 A 8
00170 Helsingi
Soome
helsingin.hiippakunta@ort.fi
+358 206 100 240
Karjalankatu 1
70110 Kuopio
Soome
kirkollishallitus@ort.fi
+358 40 646 4197
Õigeusu ajaloost Soomes
Õigeusk tuli Soome idast. Kiievisse asutati piiskopiiste X sajandi lõpus ja sealt levis õigeusu kristlus ka põhja ja itta. Novgorodimaa põhjaaladele, nagu Karjalasse ja Ida-Soome, levis ristiusk XII sajandil. Suurematesse keskustesse ehitati kirikuid ja inimtühjadesse kohtadesse hakkas XIV sajandi lõpust alatest tekkima väikeseid kloostreid. Aktiivsemalt juurdus ristiusk sealkandis XV sajandi lõpust alates. Sellele aitas kaasa ka Vene kiriku iseseisvumine, mis eraldus Konstantinoopoli patriarhaadist 1448. a.
XVI sajandi lõpu ja XVII sajandi alguse sõdade tulemusel sattusid Karjala läänepoolsed osad Rootsi riigi alla. See tagasilöök kiriku arengule. Kui Laadoga Karjala sai jälle Vene riigi osaks XVIII sajandi alguses, ärkas õigeusk sealmail jälle ellu. Sel ajal algas ka juba mitme sajandi eest asutatud Valamo kloostri õitseng. Valamol oli suur tähendus õigeusu juurdumisele Karjalas ja Soomes.
Kui Soomest sai XIX sajandi alguses Venemaa koosseisus suurvürstiriik, kuhu kuulusid ka Laadoga Karjala ja Karjala kannas, siis sai sealne õigeusu rahvas osaks Soome elanikkonnast. Õigeusklikke saabus Soome tähtsamatesse linnadesse, näiteks Helsingisse ja Viiburisse, ka Venemaalt sisse rännanud kaupmeeste, sõjaväelast ja ametnike näol.
Kirikliku juhtimise mõttes allusid Soome alad esialgu Peterburi piiskopkonnale. Aastal 1892 asutati iseseisev Soome ja Viiburi peapiiskopitool, esimene õigeusu piiskopiiste Soome aladel.
Kui Soome sai pärast Vene revolutsiooni iseseisvaks, loodi uues riigis ka õigeusu vähemuskirik. Selle staatus oli teistsugune kui oli olnud enne revolutsiooni. Kui enne oli õigeusk seotud Vene keisririigi ametliku identiteediga, siis Soome Vabariigis ametlik riigiusk puudus.
Kirik hakkas kärmelt kohanema uute oludega. 1923 mindi Moskva Patriarhaadi alt üle Konstantinoopoli Oikumeenilise patriarhaadi alla. Jumalateenistuste- ja ametikeeleks sai soome keel ning peapiiskpi iste viidi Viiburist üle Sortavalasse.
Sõdadevahelisel ajal oli kiriku tegevuse raskuspunkt Karjalas. Teise maailmasõja tagajärjel sündis kogu maad kattev õigeusu kirik, sest vallutatud aladelt evakueeritud rahvas asustati Soome eri piirkondadesse. 1950-ndad aastad olid Kiriku ainelise ja vaimse ülesehituse aeg. Siis rajati uute koguduste võrgustik ja ehitati hulka uusi kirikuid.
Soome õigeusu kiriku liikmeid oli kõige enam (81 631) aastal 1940. Sõjajärgsel ajal vähenes kiriku liikmeskond kuni 1990. aastani. Viimastel aastakümnetel on kirikurahva arv jälle kasvamas. 2023. a. lõpus oli Soome õigeusu kirikus u. 56 000 liiget.